Marge Viirg
LAUPÄEV 14.03.2015
Kas on laupäeval tähtsamaid asju, kui elu?
Kõndisin oma tuttavat teed kodu poole
ja seal ta lamas -
eelmise kevade sõber.
Ta sai suvega kaks poega – ühe
endasarnase musta,
kellel
austraaliakujuline valge laik ninal ning teise,
vesihalli
pikakarvalise ja kartliku.
Viimast ma temalt endale
küsisingi – algelises,
läbiproovimata kassikeeles. Kas ei kõlvanud mu
vorstiviilud
või polnud ma piisavalt kassimeelne aga poega ta mulle ei
usaldanud. Jäime vaid teretuttavateks, headeks naabriteks
tänaseni, kuni
leidsin ta kraavipõhja prügis lebamas oma
kadunud kassieluga.
MÄRTS
Oli vist viimane külmahaare
selle kevade ööhärma hirm
märtsisüdame selg vedas kaare
kelluka suudlusest valge maapind
Sinu huuled on tundetud päikesevahust
samm külma maapinna komistus
mis saab kevadõite südamerahust?
kui saabub soojuse unistus
* * *
Mõelda vaid nii lähedane
täiuslikum imeline rahu
kui varjud sirutuvad seljataha
ilm Sinu sisse inimnäona mahub
ma üksinda ei kujutagi ette
sus enda alistunult tunnen ära
hull õnnelikem meelepettes
südames Sul üksikute kevadsära
kord avataar jookseb mu juurde
hetkest hoolides vabana loov
sirutun päikesesillale suurde
kiirtesülemikudrus tärkame koos
Hirviö
SÕNA, MIDA EI TAHA ÖELDA
Sõda
on nagu kärvanud rott,
mis
lehkab põrandapraost,
ise
oled justkui pankrott,
kes
püüab hoida end vaos.
Haisuga
harjunud, juba sööd,
kuigi
ei tunne maitset.
Keegi
veel hingekella ei löö,
leinates
rõõmu maiset.
Kliimamuutuste
ulguvad tuuled
tegid
inimesed hulluks:
keegi
kedagi enam ei kuule,
ega
aru saa, nagu tulnuk.
* * *
Kui
toibud tegemistest, ootamatult näed,
kui
kaunilt särab õhtul Viru tänav,
ja
hetkeks lausa õnnelikuks saad,
et
vaatad seda pilti siin ja täna.
DAPHNIS JA CHLOE 2
Kui
Suur Tabu me vahelt äkki kadus, *
me
pole kuulnud kuigi palju inimihust,
ja
Vana Testamendi kaval madu
ei
ole midagi meil sosistanud ihast.
Me
pole rutanud, meid juhtis mingi ind,
me
nautisime igat ööd ja päeva,
me
aimasime, eksimuse hind
on
kohutav, kui langemine taevast.
See
oli võluv, nõnda käsikäes
koos
astuda me esimesed sammud,
ei
mingi pimestava ihaleegi väes,
meil
kõik on meeles, olgugi et ammu.
Need
kogematud puudutused, mis
elektrilöökidena
läbisid me hinge,
ja
helge rõõm, mis valgustas meid siis,
kui
oli hajunud see ebameeldiv pinge.
Jah,
hing meil oli ühine, ja nüüd
sai
üllatavalt ühiseks ka keha.
Ei
ole kõlanud veel tungiv loodushüüd,
ei
ole teadnud me, mida saab veel teha.
Meil
piisas, et Suur Saladus on nüüd
just
nagu mängulaual – õpi selgeks,
ja
mitukümmend pisikest tabud
meil
olid ees, kõik jäid meil selgelt meelde –
need
liigutavad avastused, mis
meil
paistsid algul vallatult hulljulged,
on
meie õnn ja meie paradiis,
me
armsad mälestused, tulge meile, tulge!
Neid
mälestusi kirjeldada suudaks
ehk
samahästi, nagu luulet proosas,
või
muusikat kui kokkuvõtteks muudaks,
või
seletaks, miks maalil nahk on roosa.
* - kui Lugeja on harjunud
sõna tabu hääldama rõhuga esimesel silbil,
võiks esimene rida kõlada
nõnda:
Kui
Tabu meie vahelt äkki kadus, ...
Merike Tiimann
* * *
Üht värelust habrast ja õrna
ma vaatama jäin sinu sees.
Kui tundnuks ma end läbi sinu,
kui polekski olnud sa mees.
Ma muretult lasin sul võtta
kõik pärlid, mis olid mu kees
ja ise sain tantsivaks leegiks
kõigil halgudel sinu lees!
Mis edasi sai, pole tähtis,
sest lõpp tuli varsti me loos...
Aja möödudes selgemaks sai -
su uhkus, see oli vaid poos!
Kuid valugi kannan kui kinki.
Kirg tärkab mus endises hoos:
tõeliselt elasin korra vaid -
kui olin ma sinuga koos.
No comments:
Post a Comment